Jõulurahu!
Aspekte ei ole!
Otsige ilusaid aspekte oma südamest!
23.12.2024
Peeter Tammela
Jõulud 2024 - CERN-i hiiglaslik osakeste kiirendi Šveitsi-Alpi jalamil.
Teadlased olid otsustanud teha pausi, teadmata, et nende viimane eksperiment – häbelikult "Valguse Portaaliks" ristitud – oli äratanud midagi, mis ulatus kaugemale kõigest, millest inimkond unistada suutis.
Samal ööl astus väike tüdruk nimega Lea oma küla serval asuva mahajäetud vana kuuri ukse juurde. Tema südant köitis salapärane helendus, mis paistis läbi pragunenud lauapilude. Nagu magnet tõmbas see teda lähemale. Ta astus sisse, jalad kerges lumekrõbinas, ja nägi vana kuusepuud, mille külge oli keegi riputanud jõulukella. Kuid kella valgus ei olnud tavaline – see näis pulseerivat nagu tähtedevaheline hingus, valgus, mis võis kuuluda teisele universumile.
CERN-i eksperiment oli avanud portaali – mõõtmatult väikese, kuid olemuselt lõpmatu. Ning see portaal oli valinud oma saadikuks Lea.
Kui tüdruk puudutas kella, paiskus temast läbi imeline energia. Ta nägi oma silme ees avanevaid dimensioone – üht, kus jõulutähed olid kvarkidest koosnevad teadlikud olendid, kes laulsid oma laule kvantide tõenäosuslainetena.
Teises dimensioonis valitses aeg spiraalsena, ning seal pühitseti jõulud korraga kõigis aegades – nii tulevikus, olevikus kui ka minevikus. Iga dimensioon oli jõulumaailm, kuid mitte tavaline, mitte see, mida inimhing kunagi oleks suutnud ette kujutada.
CERN-i laboris märkas üks öövalves olnud teadlane arvutiekraanil kummalist anomaaliat.
Nähtamatu portaal kuuris oli hakanud paisuma. Alguses osakeste tasandil – kvantvärelustena – ja seejärel lõi see ruumis pöörise, mis näitas midagi arusaamatut: dimensioonid ei olnud enam eraldatud. Lea oli muutunud dimensioonidevaheliseks sillaks.
Lea seisis nüüd portaalide keskmes, tema jalgealune muutus läbipaistvaks ja avas vaate mitmele maailmale korraga. Seal oli maa, kus jõuluvana saani tõmbasid footonidest hobused, ja taevas, mis sädeles tumedast energiast valgustatud põhjapolaarse kroonina.
Seal oli dimensioon, kus kingitused kiirgasid võõraid sümboleid, mis justkui kirjeldasid universumi põhivõrrandeid.
Aga seal oli ka dimensioon, mis oli tume, külm ja peaaegu hingetu – aegumatu jõuluöö, kus kõik oli tardunud nagu osakestekiirendi sees tardunud jää. See maailm sosistas Leale: „Iga valgus vajab varju.
Aga kas sina, tüdruk, oled valmis olema tasakaalu kandja?“
Lea mõistis, et tema ülesanne oli ühendada valgus ja vari, kinkida universumitele jõulutõde – seda, et isegi kõige sügavam pimedus on vaid valguse ootus. Ta koputas kõigi dimensioonide jõulukelladele korraga, ja need kostsid heli, mis polnud tavaline heli – see oli ülemheli, valguse ja varju ühisresonants.
Järgmisel hommikul ärkas Lea oma väikeses voodis, tema kõrval seisis vana jõulukell, mis oli nüüd tumm ja pealtnäha tavaline. Kuid külaelanikud rääkisid, et öösel oli taevas olnud imeline – tähed olid pulseerinud, nagu tähistades universumite ühist südamerütmi.
CERN-is aga leiti järgmise päeva raporteid analüüsides, et portaali jälgi polnud enam. Kellelegi ei räägitud. Kuid üks teadlastest kirjutas oma päevikusse: "Valguse Portaal suleti, aga järelkajad jäävad. Ma usun, et kuskil unistas üks laps täna öösel uueks universumiks meid kõiki."
Ja nii juhtuski – jõuludeks muutus maailm natuke avaramaks, natuke salapärasemaks. Sest kui üks tüdruk avab oma südame dimensioonide vahelisele valgusele, saab universumist tema jõulukingitus meile kõigile.
Astroloog Peeter Tammela
Comments